Long time no see!

Pole lausa kaks nädalat siia väga asja saanud - parandame selle vea nüüd. :)

Eelmised kaks nädalat olid suuresti hoopis nö. Eesti lainel, sest Kuressaares korraldatud projekt tahtis nüüd aruannet saada ja see võttis päris mitmeid tunde. Nüüd on asi valmis, pärast mitmetunniseid küllaltki lõbusaid Skaipimisi Kristi ja Jüriga. :)

Kool läheb sama rada pidi, täitsa mõnusalt ja vaikselt tekib juba mõtteid, et mõningad asjad tahavad semestri lõpuks ka tegemist.Näidendi pikkus peaks ulatuma 12 leheküljeni.

Mis siis huvitavat toimunud :

Kolmapäeval, lausa eelmisel kolmapäeval, 20.11, toimus siin Göttingengis Tartu Ülikooli professori loeng "Saksa kultuuriruum Baltikumis". Loenguruum sisaldas eestlasi tavatust rohkem, loengu tempo oli vana hea eesti aeglusega ja Merit ja Kerttu tundsid end loengus targematena, kui siin Göttingenis kunagi varem. Loengusari jätkub kolm nädalat. Teisel nädala me juba ei jõudnud.

Göttingenis avati jõuluturg.

Mulle küll ei ole Göttingen suure linna muljet jätnud, aga jõuluturg on siin eriti uhke. Terve keskplats linnavalitsuse ja kiriku ümbert on väga tihedalt puidust majakesi täis. Igalpool jõulutuled ja tohutu mass. Pakutakse ainult hääd-paremat: Bratwurst (erinevaid maitseid ja suuruseid), Crepps (õhukesed pannkoogid nutella või bananaai või likööriga või mis iganes lisaga), Glühwein (hõõgvein), heisser Metz (kuum alkoholiga meemaitseline kuldkollane jook), tohutult erinevaid maiustusi, pähkleid karamellis, Scmalzkuchen (väikesed friteeritud saiakuubikud erinevate lisadega... I could go on forever! Mõnus! :)

Heisser Metz :))

Göttingengi Trio käis sel reedel Hannoveri Ooperit vaatamas. Giuseppe Verdi "Maskiball" ("Ein Maskenball").

See oli omaette seiklus. Käisime suure seltskonna ja tellitud bussiga. Selgus aga, et kiirteid ei saa usaldada. Üle tunni aja veetsime ummikutes ja tekkis hirm, et ei jõuagi ooperisse õigeks ajaks. Bussijuht pidi ka kiirteed vahetama, sest teel oli juhtunud autoõnnetus ja üks kiirtee oli suisa kinni pandud. Aga me jõudsime ja astusime ooperimajast sisse täpselt minut enne etenduse algus. Palusime vabandust, kui inimestest mööda trügisime teel oma kohtadesse, aga nemad juba teadsid: "Oi, kas teie olete need tudengid Göttingenis, kes ummikusse jäid?" Meie jah. Terve etenduse algus lükati meie pärast pisut edasi ja ma imestan selle headuse üle tegelikult, sest Ooperisaal oli suur ja täis. Kannatlikud inimesed :)

Etendus ise meeldis mulle tänu oma tohutule kostüümidraamale - epic on see sõna, mida kasutada. Kui ma üldiselt taolise muusika austaja eriti ei ole, siis laval sobis kõik nii hästi kokku ja kui muusikaline pool ei meeldinud, siis sai kostüüme nautida. Tõeliselt mõnus!

Tohutu ummik kiirteel.

Neiud Hannover ooperis :)

Jõudsime tagasi hilja öösel ja pidime järgmisel päeval juba kell 5 rongil olema. Mina magama ei saanudki. Mõne minuti pikutasin voodis ja siis asusin endale kohvi tegema.

Ja nüüd.. minu selle aja hirmsaim kogemus.

Kõndisin kell 4.20 mööda inimtühja tänavat rongijaama poole. Kellaaeg selline, et kedagi liikumas polnud. Järsku sõitis minu juurde jalgrattaga noormees. Küsis, kas ma tean, kus pool kesklinn on. Ta rääkis halba saksa keelt ja küsisin, et kas inglise keeles on ehk parem seletada. Abivalmis inimene, tahtsin, et ta aru saaks. Noormees ei tundunud kuulavat, keerutas end oma ratta seljas ringi ja hoidis kummaliselt lähedale. Näitasin käega suunda ja järsku tundsin, kuidas ta käsi minu koti peal oli ja seda kätte üritas saada. Tõmbasin koti kiirelt ta käest ära, pöörasin end ringi, korraks jõudsin veel otsagi vaadata ja siis pistsin jooksu suurema tänava poole. Hirmul on suured jalad - pole mina nii kiirelt enam ammu jooksnud. Kannan tavaliselt pipragaasi endaga kaasas. Janar kunagi ostis, aga siiani pole vaja olnud. Jooksu peal otsisin selle kotist välja, juhul kui ta oma rattaga mulle järgi sõidab. Aga ta ei sõitnud. 

Ma olin kergelt öeldud šokis. Helistasin Meritile, et ta seal ettevaatlik oleks, sest pidime seal kokku saama, aga minu hirmujooks oli mind juba ammu kaugemale viinud. 

Mind hirmutab asja suvalisus. See, et ma juhtusin valel ajal vales kohas olema, muutis mind ohvriks. Täiesti suvaline valik. Ja kuidas saaks end sellise asja eest kaitsta? Noormees ei tundunud ise väga teadvat, mis ta teeb, kogenud ilmselt mitte ja Hugo arvas, et ta võis isegi veelgi rohkem hirmul olla. Täitsa võimalik.

Pettumust valmistab lihtsalt see, et abivalmidus võib kurjalt kätte maksta, sest taolisi inimesi on kahjuks olemas.

Olenemata sellest jubedat hommikust, läks päev aina paremaks. Võimatu sealt vist halvemaks üldse minna..

Läksime 10se rahvusvahelise kambaga Bremenisse. Kell 5.04 väljus esimene rong, pärast kolme rongisõitu olime hommikusöögi ajaks Põhjamere äärde põrutanud. Selle tasuta sõitmisega võib siin ära harjuda ^^

Bremenhaven oli meie esimene sihtpunkt. Ilus sadamalinn. Raske on kirjeldada, kui hea tunne seal olla oli. Tänavad olid laiad, palju ruumi, palju õhku, meri ja lained. See oli uskumatult hea vaheldus Göttingengile. Arutasime teistega, kuidas Göttingen ja tema alati pilves taevas oma halluse ja madalusega tohutult rusuv on. Kõigil oli sama probleem, et energiat lihtsalt ei ole, tuju ei ole, raske on olla. Ja siis seal mere kohal, kus oletatavasti võis lõppema hakata Saksamaa piir, sai pilvemonstrum otsa ja algas selge taevas.

"Seal, kus Saksamaa lõppeb, seal on päike." See oli meie väike kibestunud nali. Aga selge taevas tuli lähemale ja seal samas mere ääres saime meie ka päikest. Ülim rõõm, tõepoolest! Ma ei oleks osanud arvata, et kunagi päikesest nii palju rõõmu oskan tunda. Võiks ju mõelda, et iseenesest mõistetav asi, see päikese olemasolu. Aga ei ole..

Pealelõunal võtsime rongi tagasi sisemaa poole - Bremenisse. Ilus linn, ilus arhitektuur. Ronisime ka Toomkiriku otsa ja nägime linna kõrgemalt. Ka jõuluturg oli avatud ja see oli veel veel suurem kui Göttingeni oma. 

Siin on komme, et kui ostad Hõõgveini, siis maksad kõigepealt joogi eest ja kuna jook antakse sulle armsas tassikeses, siis peab tassi eest panti ka maksma. Kui tassi tagasi viid kenasti, saad oma raha tagasi. Mina oma raha tagasi ei tahtnud, armas suveniir :)

Oli tõesti armas päev ja õhtul kojujõudes tabas mind ikka tohutu väsimus. Polnud öösel maganudki ja päris emotsiooniderohke päev ka.

Willy-Brandt-Platz

PÄIKE !

Unine 2/3 Triot

Meie väike armas seltskond

Bremeni linna moosekandid

Toomkiriku torni tipus

Osa jõuluturust :)

Väsinud ent siiski heas tujus :)

Täna puhkan!

Ja siin on veel igasugu vahepealseid pärle:

Merit leidis uue veiniklaasi endale.

One night in Barracuda!

Sportlerparty. Keegi avastas, et oleks hullult lahe paberipuru inimestele pähe loopida ^^

Dennis ja Triin Barracudas.

Los geht's, Mädels!

Sportlerparty.

Olge tublid!

Natuke tahaks ikka kodu ka! Kartulisalatit ja verisvorsti sööks küll.. ^^

Eine kleine Zusammenfassung.. ^^

Nädal möödus kiiresti ja mõnusat rutiinihõngu naudin endiselt!

Jazztants pakub mulle aina enam rõõmu ja emotsioon on alati kuidagi väga eriline! Eile filmisime esimest korda oma 1/3 tantsust. Lubasime seda mitte sheerida, seega siia üles ei pane. Kes aga ikka väga huvi tunneb, siis andku teada, võib-olla lasen piiluda ^^

Jaanuarikuus on meil esinemine, mis ka kindlasti üles võetakse, siis riputan selle üles! (Kui ma just ei feili..) Mal schauen :D

Kool on kool. Ma lähen tundi väikese entusiasmiga, pooleteise tunni jooksul see kasvab ja kasvab, peale tundi lähen koju ja mõtlen, et nii, nüüd kordan veel üle ja nädalavahetusel vaatan ka eelnevad materjalid üle, et asi selgemaks saaks. Ja siis jõuan koju and the feeling is gone. Entusiasm raugeb päris kiiresti, aga vähemalt naudin tunde ja kuulan.

Eelmisel nädalal oli taas Szenisches Schreiben ehk stseenide kirjutamine. Loeng kestab kolm tundi, mu aju aga keeldub pärast teist tundi kell 21 õhtul midagi vastu võtmast. Kuna meie tunni lõppeesmärk on ise lõpuks üks näitetükk kirja panna, siis uuris õppejõud juba meie ideede kohta. Ma tõesti ei olnud sellele eriti aega andnud, aga seal istudes mul tekkis miskit. 

Üks abivalmis inimene soovitas mul peale vanaema surma temast kirjutada, panna kokku mälestus temast, minu enda mälestus vanaemast. See idee oli tookord hea ja midagi sai paberile ka, aga see rauges. Mul ei olnud seda enam vaja teha. Teisipäeva õhtul seal ruumis aga oma tulevase meistriteose ideed kavandades, mõtlesin, et äkki nüüd on see aeg, see võimalus. Minu jaoks oli ta kindlasti inimene, kes mulle palju õpetas ja andis. Ma ei oska veel öelda täpselt, kuidas kogu mu idee paberile saab ja mis kujul on mu armsa inimese kehastus, aga kindlasti ta seal on.

Teised tahavad kirjutada krimisid ja reisisjutte, minul on minu inimene, tema headus ja soov, et see kuidagi edasi kanduks. Vaatame, mis sellest välja kukub :)

Muidugi oli teisipäeval Barracuda tiir, nagu alati. Meil on omakeskis juba nali, et siin ei ole kunagi mingit küsimustki, kas minna. No such thing. On alati: "Mis kell ja kus kokku saame?" Armas :)

Kolmapäeval käisin Tae Bo trennis. Kes sellest kuulnud ei ole, siis guugeldage. Seal on boxi ja jalalööke ja hunnik inimesi, kes karjuvad "Fünf, vier, drei, zwei, eins!" Ja järgmine päev on valus kann..

Õhtu oli aga märksa erilisem, kui mõnel eelneval kolmapäeval. Triinul tulid kaks eesti sõpra külla. Oi kui veider oli kuulata enda kõrval eesti keelsed meeshääli. Ma olen küll siin videokõnesid teinud, aga see oli täitsa teine. Rahustav lausa :D

Saime endale uued nimed: Merit - Pärnu, Triin - Tallinn, Kerttu - Viljandi. Ja nii me kutsusime üksteist terve õhtu. Olime koos oma Barracuda kamba ja eestlastega Dennise juures. Pakkusime eesti vägijooke - Vana-Tallinat ja viina ja mõningaid komme. Pean ausalt tunnistama, et üle pika aja oli see väga väga nauditav õhtu. Mulle väga meeldis, ei mõelnud, et nii.. tahaks koju minna (seda juhtub minuga üllatavalt tihti). Edasi läksime Deja Vu baari, Dennis tegi meile maitsvaid shotte välja ja mõned õlled. Koduteele andis ta mulle paki kummikomme kaasa ja küsis, kas ma ikka koduteed tean. Muidugi tean, poolteist kuud on oma tööd ikka teinud juba. And again - Väga tore õhtu oli!

Neljapäeva õhtul algas minu jaoks puhkus. Nädalavahetus oli täiesti vaba ja ma võtsin aja ikka täitsa maha. Kohe nii maha, kui võtta annab. Kohe nii maha, et tagasivaadates tundub, et olingi kolm päeva ainult voodis. No peaaegu.. :)

Meie Trio oli esimest korda täiesti lahus. :O Merit Frankfurdis Blue Octoberi kontserdil, Triin Berliinis ekskursioonil ja mina olin Eesti esindus Göttingenis. Tunnistasime eile kõik üles, et jõudsime üksteist juba selle kolme päeva jooksul igatsema hakata ^^ Meine Süsse Mädels :)

Reede hommik ärkaasin vara. Nagu ma mainisin eelmine kord, siis minu saapatald otsustas saapaga lahutada, mul oli vaja uusi. Ja mis oleks parem koht, kui Hannoveri Primark. Kell 8 istusin juba rongis ja kell 14 olin tagasi Göttingenis. Mulle hirmsasti meeldib rongiga sõita siin. Kuidagi väga mõnus aeg see tund ja viisteist minutit. Väga teine võrreldes Eesti rongidega.

Laupäev oli tõeline voodis päev ja videokõne maraton, mis pühapäeval jätkus. Üle pika aja sai Mattiasega ka rääkida. Sai südamed puhtaks räägitud ja igasugu mõtteid jagatud. 

Laupäeva õhtu - ENCOUNTER time. Mäng "Out of Time" vajas staapi ja sättisime üles mõnusa neljase seltskonna Google+ Hangout'is - Jüri, Kristi, Andi ja mina. Arutasime ja lollitasime, kuulasime muusikat, olime asjalikud, mölisesime, sõime, no kõik see vana hea :)

Staabis on hea olla. Soe on :D Meie teine osa meeskonnast TurboTaucus oli viieliikmelisena esindatud platsil ehk siis sõitsid alates kella 20 õhtul kuni kuueni hommikul Põlvast Tartu suunal, ronisid ja turnisid vanades majades, pimedas ja taskulampidega, otsisid koode, lahendasid ülesandeid ja olid igatepidi vaprad. Meie olime nende toetav tiim ja tegime boonusülesandeid, mis just staabile mõeldud. Igati lahe oli! 

Staap kell 6 hommikul :)

Pühapäeva õhtul otsustasin siis lõpuks midagi kasulikku teha ja voodist välja tulla.. natukeseks. Koristasin ja panin siin ühikas korra jälle majja. 

Natukene sakslastest.

Die Deutsche Püntklichkeit ehk saksa täpsus. Ma olen selle peale alati mõelnud, kui kellaajaline täpsus. Ilmselt see on ka see, mille peale enamik neid sõnu kuuldes mõtlevad. Meie Triole meeldib aga nali, et pigem saksa täpne hilinemine. Kõik hilinevad, inimesed trenni ja tundidesse, rongid jaamadesse. Aga täna mõtlesin selle täpsuse peale natuke teistmoodi. See on pigem nagu selgus, konkreetsus. Eelmisel esmaspäeval tuli meile trenni uus neiu. Ta tegi kõike kaasa ja oli tore, aga tunni lõpus heitis Svenjale (meie treenerile) natukene ette, et see ju pole mingi algajate tund, nagu kirjas tegelikult on. "Te ju kõik olete varem tantsinud!" Mõned on, mõned ei ole, aga jazztants pea kõigi jaoks uus, lihtsalt oleme kohal olnud algusest ja kava on meile juba tuttav. Milles on asi - mulle tundub, et neil on vaja, et kõik oleks nii nagu "olema peab" ehk nagu kirjas. Ja kui see nii ei ole, siis hakkab sakslane arvamust avaldama. Ma nägin, et see häiris isegi teisi natuke. Talle öeldi, et lõppude lõpuks teeme me seda seepärast, et tahame. Teeme seda ainult endale, pole tähtis, kuidas see välja näeb, tunnetus on tähtis. Kui sa sellest niisama rõõmu ei tunne, siis ilmselt pole mõtet seda ka teha. "Tule kohale ja liiguta ennast just rõõmu pärast." See lause mulle meeldis. 

Selliseid olukordi on siin väga palju ette tulnud. Mind jahmatab, kuidas uustulija nii sõna võtab. Tegelikult on see hea, julgetakse välja öelda. Eestis seda nii palju ei näe. Eestlane on vist rohkem kohaneja, kui et tahab asja ja teisi enda järgi seada. 

Arvan, et saan saksa täpsusest nüüd natuke paremini aru. Ja täpsusel selle ajalises mõttes pole sel väga palju pistmist.

Natukene pärleid:

Enne Kirjandusajaloo loengut

Triin õpib hoolega 

Kerttu õpib ka hoolega

Üks hommik avastasin köögist sellise vaatepildi ja tugeva kõrbehaisu..

Kuri silt..

Ja kurja sildi põhjus .. 

Eelmisel ööl toimus peoruumis erapidu, kella 3ni öösel käis suur pidu ja kisa ja müra. Ilmselt läksid kõhud tühjaks, aga purjuspeaga läks meelest, et midagi ahju jäeti. Meil mingeid suitsualarme pole ja üldiselt olen õnnelik, et midagi põlema ei läinud..

Panime end kirja järgmisele kahele väljasõidule. Novembris ooperikülastus Hannoveris ja detsembris Goslar. Tegemist on ja igasugu plaane tekib iga päevaga juurde :)

Saadan kõigile tervitusi ja kallistusi!

Karinale soovin veelkord hästi hästi palju õnne, sai ju eile meil aasta targemaks :)

Päikest siin pole, ainult vihm ja hall, seda võiks keegi meile siia saata ^^

Ja hoidke ka meie ühisel blogil silma peal! http://goettingenmoments.tumblr.com/

Järgmiseni!

Külmmm.. !

Täna hommikul astusin kell 8 ühikast välja ja üllatus - muru oli valge ja õhk krõbe. Göttingenis oli esimene öökülm.
Täitsa vale aeg, et saapad katki läheks, valgete tennistega oli täna täitsa külm juba..


Ja postkastist leidsin kirja ühikalt - juhised väljakolimiseks. Aga ma ju alles tulin...
Kummaliselt vara jõudis kiri postkasti, muidugi oli adresseeritud HÄRRA Kerttu Oleskile -.- Väljas pean olema 28. veebruariks tegelikult alles.
Korista, too võtmed, too padi ja voodipesu, külalisi ära tuppa lase.. ? See viimane oli veider ja pean üle lugema, vist ei mõistnud päris õigesti ja vajan sõnaraamatut.

Aega on selle kiire asjaga :)

Hommikutsitaat:
"Wer Fremde Sprachen nicht kennt, weiß nichts von seiner eigenen." Goethe
ehk
"Kes võõrkeeli ei tunne, ei tea enda keelest midagi."

Mingeid pisikesi teadmisi mul tundub juba siis olevat. Võib-olla. :)


Ilusat päeva!

Back to Minden..

Ma ei taha iga blogipostitust alustada viitega ajale ja et kui kiiresti see läheb, aga tegelikult nii on. 

Koolinädalatesse hakkab tekkima rutiin juba. Seda ma ootasin :) Mul on kõvasti vähem tegemist oma kooliasjadega, kui ülejäänud osal meie Triost.

Kolmapäeval plaanisime minna teatrisse "Rocky Horror Show'd" vaatama. Meie üliõpilaspilet üllatab endiselt ja sellega saab 28 euroseid etendusi täitsa tasuta näha :) Olime ilusti riides ja valmis suureks teatrikoguemuseks Göttingeni suurimas teatris, kui selgus, et etendus on väljamüüdud. Kurb.. Aga arvasime, et niisama me koju minna ei taha ja sõime Crepperie's pannkooke. :)

Neljapäev oli plaanis kinno minna, mis minul lõpuks ära jäi. Mina olin hõivatud erinevate videoklippide kokkupanemise ja üleslaadimisega. Nimelt toimus reedel Tartu Reformiklubi noortekogu juhatuse valimised ja mul lubati kandideerida video kaudu. Rääkisin pisut endast ja natuke oma ideedest. Plaanisime alguses videot väljas teha. Millega me aga ei arvestanud oli Göttingen ehk siis alati vihmane. Meriti ühika elutoas leidsime sobiliku nurga ja ära tegime :)

Meriti ühikakaaslane, kes on Türgist pärit, sattus ka meile peale. Uuris, et mis me siis teeme ja miks ja selle peale küsis mult, et aga no räägi, mida sa arvad Türgi ja Euroopa Liidu suhetest ja liitumisprotsessist. See teema polnud mulle võõras ja mõtteid olen hulgim sellega seoses juba mõlgutatud. Talle meeldis meie väike arutelu ja soovis edu mulle :)

Edu ka tuli! Nüüd olen juhatuse liige ja kuuldavasti sain enim hääli. Teeb südame soojaks, aitäh! :)

Meritile ka aitäh, et ta selline täiuslik filminaine oli! Ja Andile ka aitäh ja suur pai, et ta virisevat, oskamatut ja närvilist mind terve õhtu talus ja mind aitas! :)

Reedel ärkasin vara, käisime trioga Burger Kingist läbi, ostsime hommikusööki ja läksime rongile. Teekond: Göttingen - Hannover, Hannover - Minden. Jah, Minden! See sama armas kohake, kus ma 6 aastat tagasi koolis käisin. 

Rongijaamas olid Basti ja Tom meil vastas, palju nad muutunud ei olnud. Mõni lisaasta, Bastil mõni sentimeeter kõrgusesse, aga muu oli täpselt nagu kunagi. 

Vaatasime natukene linnas ringi, ka vanas koolimajas käisime, mis nüüdseks täitsa uue näo saanud ja meenutas minu jaoks pigem labürinti kui mingit loogilist hoonet. 

Kui mina Mindenis koolis käisin, oli minu klassis üle poolte õpilastest mitte-sakslased. Põhiliselt tuldi Türgist, Armeeniast, Iraagist, Iraanist, Poolast, jne. Kool ilma rassismita. Ma ei oska öelda, kas see päris nii ka oli, aga selle poole püüeldi ja sellises keskkonnas üles kasvades ei ole võimalik, et inimene tulevikus inimesele teisest riigist viltu vaatab. Meile rõhutati erinevatel viisidel igas tunnis, et inimene on ikka üks inimene.

Värvivalik mulle muidugi meeldis - ilus roheline!

Edasi vaatasime natukene linnas veel ringi ja käisime söömas. Nende sealveedetud kolme kuu jooksul polnud mina veel kordagi kesklinnas asuvas kirikus käinud, selle vea parandasime ka nüüd ära. 

Jõe ääres oli suur lõbustuspark (Messe), kus me väikse tiiru tegime. Siis lõi järsku välja huvi, midagi ise ka ära proovida. Halloween just selja taga, mõtlesime, et kogenud inimesed juba ja proovime siis Halloween Haus'i ära. Olin varasemalt ka mõnel käinud ja üldiselt sõidad kondliga läbi sellest ehitusest, mõned hääled ja kõik. Aga mitte seekord, kondliga sõit lõppes üsna vara ja järsku ajas meid mingi mootorsaega mees taga. See oli räige! Karjudes võttis meil tükk aega aega, et aru saada, et peame jala edasi minema. Ümber olid trellid ja mootorsaega mees muudkui lähenes... Creepy as hell! Aga mulle meeldis :D Süda kloppis ja häälepaelad said treenimist.

Siis istusime natukene aega Tomi uues korteris, mis tegelikult oli totaalne seapesa ja ma juba pelgasin õhtust tagasiminekut, sest pidin seal ka magama. Tutvustasime neile Tanel Padarit ja Põhja-Tallinna. Ja kella 20ks läksime mu armsa Dana juurde. Tema oli minu parim sõbranna Mindenis. Elas täpselt üle tee, vahel nägin aknast, kuidas nad õdedega aias batuudi peal hüppasid. Temas on sellist armsat sinisilmsust ja ausust, mis ta mulle nii kalliks tegid. Dana noorim õde oli nii suureks kasvanud. Tema oli alles täitsa pisike, mäletan, kuidas ta enne magamaminekut alati väikese kommitaldrikuga magamistuppa läks. Naljakad mälestused :D

Selgus, et Dana, Basti, Tom, Jana ja Chantal omavahel enam eriti ei suhtlegi. Palju aega möödas ja elud on oma radu pidi käima hakanud. Seega polnud see õhtu ainult minu jaoks rõõmus jällenägemine, vaid pea kõigi nende jaoks. Chantal ja Basti, kes varem nagu sukk ja saabas, olid isegi suures tülis olnud ja sealsamas leppisid ära. Ilus õhtu :)

Dana oli igasuguste näkside ja jookide eest ka hoolitsenud ja Jana tõi makaronisalatit. Ajasime juttu, tegime pilte ja kuulasime muusikat.

Jana ja mina

Basti, mina, Chantal ja Tom

Triiiooo!

Basti, Tom ja Lukas (Dana noormees)

Veel üks trio!

Jana ja mina

Tom ja mina

Bastiga (Sebastian)

Mädels!

Õhtu viis meid edasi Musikbox'i, kus tantsisime ja saime baaris natukene erikohtlemist.

Internet-junkies

Kogu meie seltskond!

Trio võeti täies hiilguses omaks ja Merit ja Triin said isegi endale hüüdnimed, sest nende pärisnimed olid teiste jaoks liiga rasked. Merit - MJ ja Triin - Juice'i (või mis iganes see nimi oli, aga tundus nagu mahl inglise keeles) :D

Laupäeval käisime kõik koos hommikust söömas, neiud läksid peale seda rongiga tagasi Hannoveri ja üllatus-üllatus Primarki shoppama ja sealt õhtuks tagasi Göttingeni. Mina suundusin koos Chantaliga oma vahetuspere nüüdsesse uude koju. Nimelt kolisid nad 2 ja pool aastat tagasi maale. Uskumatu pisike kohake kuskil 40 minutilise sõidu kaugusel Mindenist. 

Nad peavad nüüd talli, kus neil elavad nende endi 4 hobust ja kuhu laupäeval toodi veel üks hobune juurde, kelle eest nemad siis hoolt kannavad. Lisaks on neil kuts nimega Janka ja 5 kiisut. 

Laupäev oli mõnus. Hea oli linnast eemal olla kohas, kus on rahu ja loodus ja maa. Inimesed olid tuttavad ja small-talk polnud vajalik, selline omamoodi puhkus.

Jankal oli miskipärast valus kõndida ja käisime Chantaliga koos temaga loomaarsti juures. Veel aitasin neil talli koristada ja uuele hobusele ruumi teha. Joachim vedas talveks taimi talli ja Beate rääkis, kuidas neil maal veel tihedam sotsiaalelu on, kui linnas elades üldse oli. Neil on seal väga aktiivne naabruskond ja pea iga õhtu kutsutakse kuskile külla. Väga armas :) Ma nägin, kuidas nad oma elu nii väga naudivad. See oli minu jaoks üllatus, et nad üldse maale kolisid, sest too aeg tundus mulle, et nad on väga linnainimesed. Loomaarmastust märkasin juba varem, sest nad pidasid loomapoodi nimega Fressnapf, millega siiani tegelevad. Aga inimestena olid nad nüüd palju rahulikumad, kunagine närvilisus oli kadunud.

Chantal jättis ka ülikooliõpingud pooleli ja töötab nüüd Fressnapfis ja kodus, et varsti oma ema töökoht üle võtta. Claire ei läinudki edasi ülikooli ja töötab samuti Fressnapfis. Pereäri kahel rindel. 

Naljakas juhtum ka. Jäime mõlemad Chantaliga diivanil magama, kui telekat vaatasime ja Claire'i koju ootasime. Ma ei saanud arugi, et magama olin jäänud ja üks hetk võpatasin üles. Claire seisis minu ees, väga hämmeldunud nägu peas - ma olin järsku üles ärganud ja midagi eesti keeles pomisenud :D 

Claire läks tol õhtul edasi pittu, aga meie Chantaliga otsustasime koju jääda, telekat vaadata ja niisama puhata.

Hommik oli ka mõnus. Sain kaua magada, ärkasin aeglaselt, käisin pesus, päike paistis. Hommikul lasti esimene hobune esmakordselt teistega kokku ja neil oli tarvis silma peal hoida. Siis sõime koos hommikust ja oligi aeg lahkuda. 

DJ-kiisu

Janka

Hommikul tundis Janka end juba paremini ja tegi oma tavapäraseid krutskeid :)

Üürike aeg, aga väga armas :)

Beate ja Joachim kutsusid mind jõuludeks enda juurde. Nii palju plaane juba jõuludeks tekkinud, peab nüüd välja mõtlema mida ja kuidas.

Täna käisin jälle jazztantsus, mis mulle hirmsasti meeldima on hakanud.

Meie tantsusaal.

Spordihoone esine :)

Õhtul oli koor. See oli sama kohutav, kui eelmistel kordadel, aga isegi ebameeldivam. Nimelt on meil seal üks neiu, kes meiega algusest peale hirmsasti suhelnud on. Ausalt-öeldes on meil Meritiga pidevalt tunne, nagu ta oleks paanikas. Talle meeldib hirmsasti jutustada, aga tema väljendus on aina enam üleolevamaks muutunud. Täna oli eriti ebameeldiv hetk, kui ta meile muudkui seletas, et me peame tähele panema, sest see on väga tähtis. Meie saime asjale hästi pihta, samal ajal, kui tema pidevalt uuris ja segaduses oli. Ühel hetkel ütles ta koorijuhatajale kõigi teiste ees valjusti, et ta mängiks ühe osa loost aeglaselt ette, et "need neiud siin aru saaksid". Sel hetkel viskas meil Meritiga juba üle. Ta suhtus meisse nagu väikestesse lastesse ja kui aru sai, et meile vist ei meeldi, siis hakkas hirmsasti pugema. Asi jätkus, kui ta käskis meil hoopis enda ja ühe teise neiu vahele istuda, sest muidu me ei saa aru. Seletas mulle, et istu siia, sest too tüdruk laulab väga hästi. Ütlesin talle natukene kurjemalt, et ma tean, siis ta küsis, kas ma olen vihane ja naeris. Rohkem me temaga suhelda ei soovinud.

Mul ei ole koorilaulu vastu midagi ja üldiselt on inimesed seal ka väga toredad, aga kogu laulude õppimine on väga kaootiline ja ka meie uus "sõber" ei ole just meeldiv. Pean mõtlema, kas tahangi veel sinna minna. Samas on minus tekkinud mingi tunne, et see on üks paras väljakutse ja just seepärast tahaks seal kõiki ebameeldivusi trotsides edasi käia. Njaa, mal schauen.

Homme on taas kool, mis tähendab, et nädal jookseb jälle mööda. Nädalalõpp tõotab tulla rahulik. Pean endale uued saapad ostma, sest kogu see niiskus siin kiskus saapa küljest talla lahti. 

Ja muidugi on laupäeval tulemas Encounteri mäng, kus saan seekord staabis kaasa lüüa :)

Kellel isu eestlaste iroonia, Göttingeni ja kolme neiu mõtete järele on, siis avasime kolme peale sellise väikese blogi nagu Göttingen Moments. Vaadake siit lähemalt: http://goettingenmoments.tumblr.com/

Soojad tervitused Eestisse!
Järgmiseni!