Jazztants pakub mulle aina enam rõõmu ja emotsioon on alati kuidagi väga eriline! Eile filmisime esimest korda oma 1/3 tantsust. Lubasime seda mitte sheerida, seega siia üles ei pane. Kes aga ikka väga huvi tunneb, siis andku teada, võib-olla lasen piiluda ^^
Jaanuarikuus on meil esinemine, mis ka kindlasti üles võetakse, siis riputan selle üles! (Kui ma just ei feili..) Mal schauen :D
Kool on kool. Ma lähen tundi väikese entusiasmiga, pooleteise tunni jooksul see kasvab ja kasvab, peale tundi lähen koju ja mõtlen, et nii, nüüd kordan veel üle ja nädalavahetusel vaatan ka eelnevad materjalid üle, et asi selgemaks saaks. Ja siis jõuan koju and the feeling is gone. Entusiasm raugeb päris kiiresti, aga vähemalt naudin tunde ja kuulan.
Eelmisel nädalal oli taas Szenisches Schreiben ehk stseenide kirjutamine. Loeng kestab kolm tundi, mu aju aga keeldub pärast teist tundi kell 21 õhtul midagi vastu võtmast. Kuna meie tunni lõppeesmärk on ise lõpuks üks näitetükk kirja panna, siis uuris õppejõud juba meie ideede kohta. Ma tõesti ei olnud sellele eriti aega andnud, aga seal istudes mul tekkis miskit.
Üks abivalmis inimene soovitas mul peale vanaema surma temast kirjutada, panna kokku mälestus temast, minu enda mälestus vanaemast. See idee oli tookord hea ja midagi sai paberile ka, aga see rauges. Mul ei olnud seda enam vaja teha. Teisipäeva õhtul seal ruumis aga oma tulevase meistriteose ideed kavandades, mõtlesin, et äkki nüüd on see aeg, see võimalus. Minu jaoks oli ta kindlasti inimene, kes mulle palju õpetas ja andis. Ma ei oska veel öelda täpselt, kuidas kogu mu idee paberile saab ja mis kujul on mu armsa inimese kehastus, aga kindlasti ta seal on.
Teised tahavad kirjutada krimisid ja reisisjutte, minul on minu inimene, tema headus ja soov, et see kuidagi edasi kanduks. Vaatame, mis sellest välja kukub :)
Muidugi oli teisipäeval Barracuda tiir, nagu alati. Meil on omakeskis juba nali, et siin ei ole kunagi mingit küsimustki, kas minna. No such thing. On alati: "Mis kell ja kus kokku saame?" Armas :)
Kolmapäeval käisin Tae Bo trennis. Kes sellest kuulnud ei ole, siis guugeldage. Seal on boxi ja jalalööke ja hunnik inimesi, kes karjuvad "Fünf, vier, drei, zwei, eins!" Ja järgmine päev on valus kann..
Õhtu oli aga märksa erilisem, kui mõnel eelneval kolmapäeval. Triinul tulid kaks eesti sõpra külla. Oi kui veider oli kuulata enda kõrval eesti keelsed meeshääli. Ma olen küll siin videokõnesid teinud, aga see oli täitsa teine. Rahustav lausa :D
Saime endale uued nimed: Merit - Pärnu, Triin - Tallinn, Kerttu - Viljandi. Ja nii me kutsusime üksteist terve õhtu. Olime koos oma Barracuda kamba ja eestlastega Dennise juures. Pakkusime eesti vägijooke - Vana-Tallinat ja viina ja mõningaid komme. Pean ausalt tunnistama, et üle pika aja oli see väga väga nauditav õhtu. Mulle väga meeldis, ei mõelnud, et nii.. tahaks koju minna (seda juhtub minuga üllatavalt tihti). Edasi läksime Deja Vu baari, Dennis tegi meile maitsvaid shotte välja ja mõned õlled. Koduteele andis ta mulle paki kummikomme kaasa ja küsis, kas ma ikka koduteed tean. Muidugi tean, poolteist kuud on oma tööd ikka teinud juba. And again - Väga tore õhtu oli!
Neljapäeva õhtul algas minu jaoks puhkus. Nädalavahetus oli täiesti vaba ja ma võtsin aja ikka täitsa maha. Kohe nii maha, kui võtta annab. Kohe nii maha, et tagasivaadates tundub, et olingi kolm päeva ainult voodis. No peaaegu.. :)
Meie Trio oli esimest korda täiesti lahus. :O Merit Frankfurdis Blue Octoberi kontserdil, Triin Berliinis ekskursioonil ja mina olin Eesti esindus Göttingenis. Tunnistasime eile kõik üles, et jõudsime üksteist juba selle kolme päeva jooksul igatsema hakata ^^ Meine Süsse Mädels :)
Reede hommik ärkaasin vara. Nagu ma mainisin eelmine kord, siis minu saapatald otsustas saapaga lahutada, mul oli vaja uusi. Ja mis oleks parem koht, kui Hannoveri Primark. Kell 8 istusin juba rongis ja kell 14 olin tagasi Göttingenis. Mulle hirmsasti meeldib rongiga sõita siin. Kuidagi väga mõnus aeg see tund ja viisteist minutit. Väga teine võrreldes Eesti rongidega.
Laupäev oli tõeline voodis päev ja videokõne maraton, mis pühapäeval jätkus. Üle pika aja sai Mattiasega ka rääkida. Sai südamed puhtaks räägitud ja igasugu mõtteid jagatud.
Laupäeva õhtu - ENCOUNTER time. Mäng "Out of Time" vajas staapi ja sättisime üles mõnusa neljase seltskonna Google+ Hangout'is - Jüri, Kristi, Andi ja mina. Arutasime ja lollitasime, kuulasime muusikat, olime asjalikud, mölisesime, sõime, no kõik see vana hea :)
Staabis on hea olla. Soe on :D Meie teine osa meeskonnast TurboTaucus oli viieliikmelisena esindatud platsil ehk siis sõitsid alates kella 20 õhtul kuni kuueni hommikul Põlvast Tartu suunal, ronisid ja turnisid vanades majades, pimedas ja taskulampidega, otsisid koode, lahendasid ülesandeid ja olid igatepidi vaprad. Meie olime nende toetav tiim ja tegime boonusülesandeid, mis just staabile mõeldud. Igati lahe oli!
Staap kell 6 hommikul :)
Pühapäeva õhtul otsustasin siis lõpuks midagi kasulikku teha ja voodist välja tulla.. natukeseks. Koristasin ja panin siin ühikas korra jälle majja.
Natukene sakslastest.
Die Deutsche Püntklichkeit ehk saksa täpsus. Ma olen selle peale alati mõelnud, kui kellaajaline täpsus. Ilmselt see on ka see, mille peale enamik neid sõnu kuuldes mõtlevad. Meie Triole meeldib aga nali, et pigem saksa täpne hilinemine. Kõik hilinevad, inimesed trenni ja tundidesse, rongid jaamadesse. Aga täna mõtlesin selle täpsuse peale natuke teistmoodi. See on pigem nagu selgus, konkreetsus. Eelmisel esmaspäeval tuli meile trenni uus neiu. Ta tegi kõike kaasa ja oli tore, aga tunni lõpus heitis Svenjale (meie treenerile) natukene ette, et see ju pole mingi algajate tund, nagu kirjas tegelikult on. "Te ju kõik olete varem tantsinud!" Mõned on, mõned ei ole, aga jazztants pea kõigi jaoks uus, lihtsalt oleme kohal olnud algusest ja kava on meile juba tuttav. Milles on asi - mulle tundub, et neil on vaja, et kõik oleks nii nagu "olema peab" ehk nagu kirjas. Ja kui see nii ei ole, siis hakkab sakslane arvamust avaldama. Ma nägin, et see häiris isegi teisi natuke. Talle öeldi, et lõppude lõpuks teeme me seda seepärast, et tahame. Teeme seda ainult endale, pole tähtis, kuidas see välja näeb, tunnetus on tähtis. Kui sa sellest niisama rõõmu ei tunne, siis ilmselt pole mõtet seda ka teha. "Tule kohale ja liiguta ennast just rõõmu pärast." See lause mulle meeldis.
Selliseid olukordi on siin väga palju ette tulnud. Mind jahmatab, kuidas uustulija nii sõna võtab. Tegelikult on see hea, julgetakse välja öelda. Eestis seda nii palju ei näe. Eestlane on vist rohkem kohaneja, kui et tahab asja ja teisi enda järgi seada.
Arvan, et saan saksa täpsusest nüüd natuke paremini aru. Ja täpsusel selle ajalises mõttes pole sel väga palju pistmist.
Natukene pärleid:
Enne Kirjandusajaloo loengut
Triin õpib hoolega
Kerttu õpib ka hoolega
Üks hommik avastasin köögist sellise vaatepildi ja tugeva kõrbehaisu..
Kuri silt..
Ja kurja sildi põhjus ..
Eelmisel ööl toimus peoruumis erapidu, kella 3ni öösel käis suur pidu ja kisa ja müra. Ilmselt läksid kõhud tühjaks, aga purjuspeaga läks meelest, et midagi ahju jäeti. Meil mingeid suitsualarme pole ja üldiselt olen õnnelik, et midagi põlema ei läinud..
Panime end kirja järgmisele kahele väljasõidule. Novembris ooperikülastus Hannoveris ja detsembris Goslar. Tegemist on ja igasugu plaane tekib iga päevaga juurde :)
Saadan kõigile tervitusi ja kallistusi!
Karinale soovin veelkord hästi hästi palju õnne, sai ju eile meil aasta targemaks :)
Päikest siin pole, ainult vihm ja hall, seda võiks keegi meile siia saata ^^
Ja hoidke ka meie ühisel blogil silma peal! http://goettingenmoments.tumblr.com/
Järgmiseni!
No comments:
Post a Comment