Back to Minden..

Ma ei taha iga blogipostitust alustada viitega ajale ja et kui kiiresti see läheb, aga tegelikult nii on. 

Koolinädalatesse hakkab tekkima rutiin juba. Seda ma ootasin :) Mul on kõvasti vähem tegemist oma kooliasjadega, kui ülejäänud osal meie Triost.

Kolmapäeval plaanisime minna teatrisse "Rocky Horror Show'd" vaatama. Meie üliõpilaspilet üllatab endiselt ja sellega saab 28 euroseid etendusi täitsa tasuta näha :) Olime ilusti riides ja valmis suureks teatrikoguemuseks Göttingeni suurimas teatris, kui selgus, et etendus on väljamüüdud. Kurb.. Aga arvasime, et niisama me koju minna ei taha ja sõime Crepperie's pannkooke. :)

Neljapäev oli plaanis kinno minna, mis minul lõpuks ära jäi. Mina olin hõivatud erinevate videoklippide kokkupanemise ja üleslaadimisega. Nimelt toimus reedel Tartu Reformiklubi noortekogu juhatuse valimised ja mul lubati kandideerida video kaudu. Rääkisin pisut endast ja natuke oma ideedest. Plaanisime alguses videot väljas teha. Millega me aga ei arvestanud oli Göttingen ehk siis alati vihmane. Meriti ühika elutoas leidsime sobiliku nurga ja ära tegime :)

Meriti ühikakaaslane, kes on Türgist pärit, sattus ka meile peale. Uuris, et mis me siis teeme ja miks ja selle peale küsis mult, et aga no räägi, mida sa arvad Türgi ja Euroopa Liidu suhetest ja liitumisprotsessist. See teema polnud mulle võõras ja mõtteid olen hulgim sellega seoses juba mõlgutatud. Talle meeldis meie väike arutelu ja soovis edu mulle :)

Edu ka tuli! Nüüd olen juhatuse liige ja kuuldavasti sain enim hääli. Teeb südame soojaks, aitäh! :)

Meritile ka aitäh, et ta selline täiuslik filminaine oli! Ja Andile ka aitäh ja suur pai, et ta virisevat, oskamatut ja närvilist mind terve õhtu talus ja mind aitas! :)

Reedel ärkasin vara, käisime trioga Burger Kingist läbi, ostsime hommikusööki ja läksime rongile. Teekond: Göttingen - Hannover, Hannover - Minden. Jah, Minden! See sama armas kohake, kus ma 6 aastat tagasi koolis käisin. 

Rongijaamas olid Basti ja Tom meil vastas, palju nad muutunud ei olnud. Mõni lisaasta, Bastil mõni sentimeeter kõrgusesse, aga muu oli täpselt nagu kunagi. 

Vaatasime natukene linnas ringi, ka vanas koolimajas käisime, mis nüüdseks täitsa uue näo saanud ja meenutas minu jaoks pigem labürinti kui mingit loogilist hoonet. 

Kui mina Mindenis koolis käisin, oli minu klassis üle poolte õpilastest mitte-sakslased. Põhiliselt tuldi Türgist, Armeeniast, Iraagist, Iraanist, Poolast, jne. Kool ilma rassismita. Ma ei oska öelda, kas see päris nii ka oli, aga selle poole püüeldi ja sellises keskkonnas üles kasvades ei ole võimalik, et inimene tulevikus inimesele teisest riigist viltu vaatab. Meile rõhutati erinevatel viisidel igas tunnis, et inimene on ikka üks inimene.

Värvivalik mulle muidugi meeldis - ilus roheline!

Edasi vaatasime natukene linnas veel ringi ja käisime söömas. Nende sealveedetud kolme kuu jooksul polnud mina veel kordagi kesklinnas asuvas kirikus käinud, selle vea parandasime ka nüüd ära. 

Jõe ääres oli suur lõbustuspark (Messe), kus me väikse tiiru tegime. Siis lõi järsku välja huvi, midagi ise ka ära proovida. Halloween just selja taga, mõtlesime, et kogenud inimesed juba ja proovime siis Halloween Haus'i ära. Olin varasemalt ka mõnel käinud ja üldiselt sõidad kondliga läbi sellest ehitusest, mõned hääled ja kõik. Aga mitte seekord, kondliga sõit lõppes üsna vara ja järsku ajas meid mingi mootorsaega mees taga. See oli räige! Karjudes võttis meil tükk aega aega, et aru saada, et peame jala edasi minema. Ümber olid trellid ja mootorsaega mees muudkui lähenes... Creepy as hell! Aga mulle meeldis :D Süda kloppis ja häälepaelad said treenimist.

Siis istusime natukene aega Tomi uues korteris, mis tegelikult oli totaalne seapesa ja ma juba pelgasin õhtust tagasiminekut, sest pidin seal ka magama. Tutvustasime neile Tanel Padarit ja Põhja-Tallinna. Ja kella 20ks läksime mu armsa Dana juurde. Tema oli minu parim sõbranna Mindenis. Elas täpselt üle tee, vahel nägin aknast, kuidas nad õdedega aias batuudi peal hüppasid. Temas on sellist armsat sinisilmsust ja ausust, mis ta mulle nii kalliks tegid. Dana noorim õde oli nii suureks kasvanud. Tema oli alles täitsa pisike, mäletan, kuidas ta enne magamaminekut alati väikese kommitaldrikuga magamistuppa läks. Naljakad mälestused :D

Selgus, et Dana, Basti, Tom, Jana ja Chantal omavahel enam eriti ei suhtlegi. Palju aega möödas ja elud on oma radu pidi käima hakanud. Seega polnud see õhtu ainult minu jaoks rõõmus jällenägemine, vaid pea kõigi nende jaoks. Chantal ja Basti, kes varem nagu sukk ja saabas, olid isegi suures tülis olnud ja sealsamas leppisid ära. Ilus õhtu :)

Dana oli igasuguste näkside ja jookide eest ka hoolitsenud ja Jana tõi makaronisalatit. Ajasime juttu, tegime pilte ja kuulasime muusikat.

Jana ja mina

Basti, mina, Chantal ja Tom

Triiiooo!

Basti, Tom ja Lukas (Dana noormees)

Veel üks trio!

Jana ja mina

Tom ja mina

Bastiga (Sebastian)

Mädels!

Õhtu viis meid edasi Musikbox'i, kus tantsisime ja saime baaris natukene erikohtlemist.

Internet-junkies

Kogu meie seltskond!

Trio võeti täies hiilguses omaks ja Merit ja Triin said isegi endale hüüdnimed, sest nende pärisnimed olid teiste jaoks liiga rasked. Merit - MJ ja Triin - Juice'i (või mis iganes see nimi oli, aga tundus nagu mahl inglise keeles) :D

Laupäeval käisime kõik koos hommikust söömas, neiud läksid peale seda rongiga tagasi Hannoveri ja üllatus-üllatus Primarki shoppama ja sealt õhtuks tagasi Göttingeni. Mina suundusin koos Chantaliga oma vahetuspere nüüdsesse uude koju. Nimelt kolisid nad 2 ja pool aastat tagasi maale. Uskumatu pisike kohake kuskil 40 minutilise sõidu kaugusel Mindenist. 

Nad peavad nüüd talli, kus neil elavad nende endi 4 hobust ja kuhu laupäeval toodi veel üks hobune juurde, kelle eest nemad siis hoolt kannavad. Lisaks on neil kuts nimega Janka ja 5 kiisut. 

Laupäev oli mõnus. Hea oli linnast eemal olla kohas, kus on rahu ja loodus ja maa. Inimesed olid tuttavad ja small-talk polnud vajalik, selline omamoodi puhkus.

Jankal oli miskipärast valus kõndida ja käisime Chantaliga koos temaga loomaarsti juures. Veel aitasin neil talli koristada ja uuele hobusele ruumi teha. Joachim vedas talveks taimi talli ja Beate rääkis, kuidas neil maal veel tihedam sotsiaalelu on, kui linnas elades üldse oli. Neil on seal väga aktiivne naabruskond ja pea iga õhtu kutsutakse kuskile külla. Väga armas :) Ma nägin, kuidas nad oma elu nii väga naudivad. See oli minu jaoks üllatus, et nad üldse maale kolisid, sest too aeg tundus mulle, et nad on väga linnainimesed. Loomaarmastust märkasin juba varem, sest nad pidasid loomapoodi nimega Fressnapf, millega siiani tegelevad. Aga inimestena olid nad nüüd palju rahulikumad, kunagine närvilisus oli kadunud.

Chantal jättis ka ülikooliõpingud pooleli ja töötab nüüd Fressnapfis ja kodus, et varsti oma ema töökoht üle võtta. Claire ei läinudki edasi ülikooli ja töötab samuti Fressnapfis. Pereäri kahel rindel. 

Naljakas juhtum ka. Jäime mõlemad Chantaliga diivanil magama, kui telekat vaatasime ja Claire'i koju ootasime. Ma ei saanud arugi, et magama olin jäänud ja üks hetk võpatasin üles. Claire seisis minu ees, väga hämmeldunud nägu peas - ma olin järsku üles ärganud ja midagi eesti keeles pomisenud :D 

Claire läks tol õhtul edasi pittu, aga meie Chantaliga otsustasime koju jääda, telekat vaadata ja niisama puhata.

Hommik oli ka mõnus. Sain kaua magada, ärkasin aeglaselt, käisin pesus, päike paistis. Hommikul lasti esimene hobune esmakordselt teistega kokku ja neil oli tarvis silma peal hoida. Siis sõime koos hommikust ja oligi aeg lahkuda. 

DJ-kiisu

Janka

Hommikul tundis Janka end juba paremini ja tegi oma tavapäraseid krutskeid :)

Üürike aeg, aga väga armas :)

Beate ja Joachim kutsusid mind jõuludeks enda juurde. Nii palju plaane juba jõuludeks tekkinud, peab nüüd välja mõtlema mida ja kuidas.

Täna käisin jälle jazztantsus, mis mulle hirmsasti meeldima on hakanud.

Meie tantsusaal.

Spordihoone esine :)

Õhtul oli koor. See oli sama kohutav, kui eelmistel kordadel, aga isegi ebameeldivam. Nimelt on meil seal üks neiu, kes meiega algusest peale hirmsasti suhelnud on. Ausalt-öeldes on meil Meritiga pidevalt tunne, nagu ta oleks paanikas. Talle meeldib hirmsasti jutustada, aga tema väljendus on aina enam üleolevamaks muutunud. Täna oli eriti ebameeldiv hetk, kui ta meile muudkui seletas, et me peame tähele panema, sest see on väga tähtis. Meie saime asjale hästi pihta, samal ajal, kui tema pidevalt uuris ja segaduses oli. Ühel hetkel ütles ta koorijuhatajale kõigi teiste ees valjusti, et ta mängiks ühe osa loost aeglaselt ette, et "need neiud siin aru saaksid". Sel hetkel viskas meil Meritiga juba üle. Ta suhtus meisse nagu väikestesse lastesse ja kui aru sai, et meile vist ei meeldi, siis hakkas hirmsasti pugema. Asi jätkus, kui ta käskis meil hoopis enda ja ühe teise neiu vahele istuda, sest muidu me ei saa aru. Seletas mulle, et istu siia, sest too tüdruk laulab väga hästi. Ütlesin talle natukene kurjemalt, et ma tean, siis ta küsis, kas ma olen vihane ja naeris. Rohkem me temaga suhelda ei soovinud.

Mul ei ole koorilaulu vastu midagi ja üldiselt on inimesed seal ka väga toredad, aga kogu laulude õppimine on väga kaootiline ja ka meie uus "sõber" ei ole just meeldiv. Pean mõtlema, kas tahangi veel sinna minna. Samas on minus tekkinud mingi tunne, et see on üks paras väljakutse ja just seepärast tahaks seal kõiki ebameeldivusi trotsides edasi käia. Njaa, mal schauen.

Homme on taas kool, mis tähendab, et nädal jookseb jälle mööda. Nädalalõpp tõotab tulla rahulik. Pean endale uued saapad ostma, sest kogu see niiskus siin kiskus saapa küljest talla lahti. 

Ja muidugi on laupäeval tulemas Encounteri mäng, kus saan seekord staabis kaasa lüüa :)

Kellel isu eestlaste iroonia, Göttingeni ja kolme neiu mõtete järele on, siis avasime kolme peale sellise väikese blogi nagu Göttingen Moments. Vaadake siit lähemalt: http://goettingenmoments.tumblr.com/

Soojad tervitused Eestisse!
Järgmiseni!