Eine kleine Zusammenfassung.. ^^

Nädal möödus kiiresti ja mõnusat rutiinihõngu naudin endiselt!

Jazztants pakub mulle aina enam rõõmu ja emotsioon on alati kuidagi väga eriline! Eile filmisime esimest korda oma 1/3 tantsust. Lubasime seda mitte sheerida, seega siia üles ei pane. Kes aga ikka väga huvi tunneb, siis andku teada, võib-olla lasen piiluda ^^

Jaanuarikuus on meil esinemine, mis ka kindlasti üles võetakse, siis riputan selle üles! (Kui ma just ei feili..) Mal schauen :D

Kool on kool. Ma lähen tundi väikese entusiasmiga, pooleteise tunni jooksul see kasvab ja kasvab, peale tundi lähen koju ja mõtlen, et nii, nüüd kordan veel üle ja nädalavahetusel vaatan ka eelnevad materjalid üle, et asi selgemaks saaks. Ja siis jõuan koju and the feeling is gone. Entusiasm raugeb päris kiiresti, aga vähemalt naudin tunde ja kuulan.

Eelmisel nädalal oli taas Szenisches Schreiben ehk stseenide kirjutamine. Loeng kestab kolm tundi, mu aju aga keeldub pärast teist tundi kell 21 õhtul midagi vastu võtmast. Kuna meie tunni lõppeesmärk on ise lõpuks üks näitetükk kirja panna, siis uuris õppejõud juba meie ideede kohta. Ma tõesti ei olnud sellele eriti aega andnud, aga seal istudes mul tekkis miskit. 

Üks abivalmis inimene soovitas mul peale vanaema surma temast kirjutada, panna kokku mälestus temast, minu enda mälestus vanaemast. See idee oli tookord hea ja midagi sai paberile ka, aga see rauges. Mul ei olnud seda enam vaja teha. Teisipäeva õhtul seal ruumis aga oma tulevase meistriteose ideed kavandades, mõtlesin, et äkki nüüd on see aeg, see võimalus. Minu jaoks oli ta kindlasti inimene, kes mulle palju õpetas ja andis. Ma ei oska veel öelda täpselt, kuidas kogu mu idee paberile saab ja mis kujul on mu armsa inimese kehastus, aga kindlasti ta seal on.

Teised tahavad kirjutada krimisid ja reisisjutte, minul on minu inimene, tema headus ja soov, et see kuidagi edasi kanduks. Vaatame, mis sellest välja kukub :)

Muidugi oli teisipäeval Barracuda tiir, nagu alati. Meil on omakeskis juba nali, et siin ei ole kunagi mingit küsimustki, kas minna. No such thing. On alati: "Mis kell ja kus kokku saame?" Armas :)

Kolmapäeval käisin Tae Bo trennis. Kes sellest kuulnud ei ole, siis guugeldage. Seal on boxi ja jalalööke ja hunnik inimesi, kes karjuvad "Fünf, vier, drei, zwei, eins!" Ja järgmine päev on valus kann..

Õhtu oli aga märksa erilisem, kui mõnel eelneval kolmapäeval. Triinul tulid kaks eesti sõpra külla. Oi kui veider oli kuulata enda kõrval eesti keelsed meeshääli. Ma olen küll siin videokõnesid teinud, aga see oli täitsa teine. Rahustav lausa :D

Saime endale uued nimed: Merit - Pärnu, Triin - Tallinn, Kerttu - Viljandi. Ja nii me kutsusime üksteist terve õhtu. Olime koos oma Barracuda kamba ja eestlastega Dennise juures. Pakkusime eesti vägijooke - Vana-Tallinat ja viina ja mõningaid komme. Pean ausalt tunnistama, et üle pika aja oli see väga väga nauditav õhtu. Mulle väga meeldis, ei mõelnud, et nii.. tahaks koju minna (seda juhtub minuga üllatavalt tihti). Edasi läksime Deja Vu baari, Dennis tegi meile maitsvaid shotte välja ja mõned õlled. Koduteele andis ta mulle paki kummikomme kaasa ja küsis, kas ma ikka koduteed tean. Muidugi tean, poolteist kuud on oma tööd ikka teinud juba. And again - Väga tore õhtu oli!

Neljapäeva õhtul algas minu jaoks puhkus. Nädalavahetus oli täiesti vaba ja ma võtsin aja ikka täitsa maha. Kohe nii maha, kui võtta annab. Kohe nii maha, et tagasivaadates tundub, et olingi kolm päeva ainult voodis. No peaaegu.. :)

Meie Trio oli esimest korda täiesti lahus. :O Merit Frankfurdis Blue Octoberi kontserdil, Triin Berliinis ekskursioonil ja mina olin Eesti esindus Göttingenis. Tunnistasime eile kõik üles, et jõudsime üksteist juba selle kolme päeva jooksul igatsema hakata ^^ Meine Süsse Mädels :)

Reede hommik ärkaasin vara. Nagu ma mainisin eelmine kord, siis minu saapatald otsustas saapaga lahutada, mul oli vaja uusi. Ja mis oleks parem koht, kui Hannoveri Primark. Kell 8 istusin juba rongis ja kell 14 olin tagasi Göttingenis. Mulle hirmsasti meeldib rongiga sõita siin. Kuidagi väga mõnus aeg see tund ja viisteist minutit. Väga teine võrreldes Eesti rongidega.

Laupäev oli tõeline voodis päev ja videokõne maraton, mis pühapäeval jätkus. Üle pika aja sai Mattiasega ka rääkida. Sai südamed puhtaks räägitud ja igasugu mõtteid jagatud. 

Laupäeva õhtu - ENCOUNTER time. Mäng "Out of Time" vajas staapi ja sättisime üles mõnusa neljase seltskonna Google+ Hangout'is - Jüri, Kristi, Andi ja mina. Arutasime ja lollitasime, kuulasime muusikat, olime asjalikud, mölisesime, sõime, no kõik see vana hea :)

Staabis on hea olla. Soe on :D Meie teine osa meeskonnast TurboTaucus oli viieliikmelisena esindatud platsil ehk siis sõitsid alates kella 20 õhtul kuni kuueni hommikul Põlvast Tartu suunal, ronisid ja turnisid vanades majades, pimedas ja taskulampidega, otsisid koode, lahendasid ülesandeid ja olid igatepidi vaprad. Meie olime nende toetav tiim ja tegime boonusülesandeid, mis just staabile mõeldud. Igati lahe oli! 

Staap kell 6 hommikul :)

Pühapäeva õhtul otsustasin siis lõpuks midagi kasulikku teha ja voodist välja tulla.. natukeseks. Koristasin ja panin siin ühikas korra jälle majja. 

Natukene sakslastest.

Die Deutsche Püntklichkeit ehk saksa täpsus. Ma olen selle peale alati mõelnud, kui kellaajaline täpsus. Ilmselt see on ka see, mille peale enamik neid sõnu kuuldes mõtlevad. Meie Triole meeldib aga nali, et pigem saksa täpne hilinemine. Kõik hilinevad, inimesed trenni ja tundidesse, rongid jaamadesse. Aga täna mõtlesin selle täpsuse peale natuke teistmoodi. See on pigem nagu selgus, konkreetsus. Eelmisel esmaspäeval tuli meile trenni uus neiu. Ta tegi kõike kaasa ja oli tore, aga tunni lõpus heitis Svenjale (meie treenerile) natukene ette, et see ju pole mingi algajate tund, nagu kirjas tegelikult on. "Te ju kõik olete varem tantsinud!" Mõned on, mõned ei ole, aga jazztants pea kõigi jaoks uus, lihtsalt oleme kohal olnud algusest ja kava on meile juba tuttav. Milles on asi - mulle tundub, et neil on vaja, et kõik oleks nii nagu "olema peab" ehk nagu kirjas. Ja kui see nii ei ole, siis hakkab sakslane arvamust avaldama. Ma nägin, et see häiris isegi teisi natuke. Talle öeldi, et lõppude lõpuks teeme me seda seepärast, et tahame. Teeme seda ainult endale, pole tähtis, kuidas see välja näeb, tunnetus on tähtis. Kui sa sellest niisama rõõmu ei tunne, siis ilmselt pole mõtet seda ka teha. "Tule kohale ja liiguta ennast just rõõmu pärast." See lause mulle meeldis. 

Selliseid olukordi on siin väga palju ette tulnud. Mind jahmatab, kuidas uustulija nii sõna võtab. Tegelikult on see hea, julgetakse välja öelda. Eestis seda nii palju ei näe. Eestlane on vist rohkem kohaneja, kui et tahab asja ja teisi enda järgi seada. 

Arvan, et saan saksa täpsusest nüüd natuke paremini aru. Ja täpsusel selle ajalises mõttes pole sel väga palju pistmist.

Natukene pärleid:

Enne Kirjandusajaloo loengut

Triin õpib hoolega 

Kerttu õpib ka hoolega

Üks hommik avastasin köögist sellise vaatepildi ja tugeva kõrbehaisu..

Kuri silt..

Ja kurja sildi põhjus .. 

Eelmisel ööl toimus peoruumis erapidu, kella 3ni öösel käis suur pidu ja kisa ja müra. Ilmselt läksid kõhud tühjaks, aga purjuspeaga läks meelest, et midagi ahju jäeti. Meil mingeid suitsualarme pole ja üldiselt olen õnnelik, et midagi põlema ei läinud..

Panime end kirja järgmisele kahele väljasõidule. Novembris ooperikülastus Hannoveris ja detsembris Goslar. Tegemist on ja igasugu plaane tekib iga päevaga juurde :)

Saadan kõigile tervitusi ja kallistusi!

Karinale soovin veelkord hästi hästi palju õnne, sai ju eile meil aasta targemaks :)

Päikest siin pole, ainult vihm ja hall, seda võiks keegi meile siia saata ^^

Ja hoidke ka meie ühisel blogil silma peal! http://goettingenmoments.tumblr.com/

Järgmiseni!

Külmmm.. !

Täna hommikul astusin kell 8 ühikast välja ja üllatus - muru oli valge ja õhk krõbe. Göttingenis oli esimene öökülm.
Täitsa vale aeg, et saapad katki läheks, valgete tennistega oli täna täitsa külm juba..


Ja postkastist leidsin kirja ühikalt - juhised väljakolimiseks. Aga ma ju alles tulin...
Kummaliselt vara jõudis kiri postkasti, muidugi oli adresseeritud HÄRRA Kerttu Oleskile -.- Väljas pean olema 28. veebruariks tegelikult alles.
Korista, too võtmed, too padi ja voodipesu, külalisi ära tuppa lase.. ? See viimane oli veider ja pean üle lugema, vist ei mõistnud päris õigesti ja vajan sõnaraamatut.

Aega on selle kiire asjaga :)

Hommikutsitaat:
"Wer Fremde Sprachen nicht kennt, weiß nichts von seiner eigenen." Goethe
ehk
"Kes võõrkeeli ei tunne, ei tea enda keelest midagi."

Mingeid pisikesi teadmisi mul tundub juba siis olevat. Võib-olla. :)


Ilusat päeva!

Back to Minden..

Ma ei taha iga blogipostitust alustada viitega ajale ja et kui kiiresti see läheb, aga tegelikult nii on. 

Koolinädalatesse hakkab tekkima rutiin juba. Seda ma ootasin :) Mul on kõvasti vähem tegemist oma kooliasjadega, kui ülejäänud osal meie Triost.

Kolmapäeval plaanisime minna teatrisse "Rocky Horror Show'd" vaatama. Meie üliõpilaspilet üllatab endiselt ja sellega saab 28 euroseid etendusi täitsa tasuta näha :) Olime ilusti riides ja valmis suureks teatrikoguemuseks Göttingeni suurimas teatris, kui selgus, et etendus on väljamüüdud. Kurb.. Aga arvasime, et niisama me koju minna ei taha ja sõime Crepperie's pannkooke. :)

Neljapäev oli plaanis kinno minna, mis minul lõpuks ära jäi. Mina olin hõivatud erinevate videoklippide kokkupanemise ja üleslaadimisega. Nimelt toimus reedel Tartu Reformiklubi noortekogu juhatuse valimised ja mul lubati kandideerida video kaudu. Rääkisin pisut endast ja natuke oma ideedest. Plaanisime alguses videot väljas teha. Millega me aga ei arvestanud oli Göttingen ehk siis alati vihmane. Meriti ühika elutoas leidsime sobiliku nurga ja ära tegime :)

Meriti ühikakaaslane, kes on Türgist pärit, sattus ka meile peale. Uuris, et mis me siis teeme ja miks ja selle peale küsis mult, et aga no räägi, mida sa arvad Türgi ja Euroopa Liidu suhetest ja liitumisprotsessist. See teema polnud mulle võõras ja mõtteid olen hulgim sellega seoses juba mõlgutatud. Talle meeldis meie väike arutelu ja soovis edu mulle :)

Edu ka tuli! Nüüd olen juhatuse liige ja kuuldavasti sain enim hääli. Teeb südame soojaks, aitäh! :)

Meritile ka aitäh, et ta selline täiuslik filminaine oli! Ja Andile ka aitäh ja suur pai, et ta virisevat, oskamatut ja närvilist mind terve õhtu talus ja mind aitas! :)

Reedel ärkasin vara, käisime trioga Burger Kingist läbi, ostsime hommikusööki ja läksime rongile. Teekond: Göttingen - Hannover, Hannover - Minden. Jah, Minden! See sama armas kohake, kus ma 6 aastat tagasi koolis käisin. 

Rongijaamas olid Basti ja Tom meil vastas, palju nad muutunud ei olnud. Mõni lisaasta, Bastil mõni sentimeeter kõrgusesse, aga muu oli täpselt nagu kunagi. 

Vaatasime natukene linnas ringi, ka vanas koolimajas käisime, mis nüüdseks täitsa uue näo saanud ja meenutas minu jaoks pigem labürinti kui mingit loogilist hoonet. 

Kui mina Mindenis koolis käisin, oli minu klassis üle poolte õpilastest mitte-sakslased. Põhiliselt tuldi Türgist, Armeeniast, Iraagist, Iraanist, Poolast, jne. Kool ilma rassismita. Ma ei oska öelda, kas see päris nii ka oli, aga selle poole püüeldi ja sellises keskkonnas üles kasvades ei ole võimalik, et inimene tulevikus inimesele teisest riigist viltu vaatab. Meile rõhutati erinevatel viisidel igas tunnis, et inimene on ikka üks inimene.

Värvivalik mulle muidugi meeldis - ilus roheline!

Edasi vaatasime natukene linnas veel ringi ja käisime söömas. Nende sealveedetud kolme kuu jooksul polnud mina veel kordagi kesklinnas asuvas kirikus käinud, selle vea parandasime ka nüüd ära. 

Jõe ääres oli suur lõbustuspark (Messe), kus me väikse tiiru tegime. Siis lõi järsku välja huvi, midagi ise ka ära proovida. Halloween just selja taga, mõtlesime, et kogenud inimesed juba ja proovime siis Halloween Haus'i ära. Olin varasemalt ka mõnel käinud ja üldiselt sõidad kondliga läbi sellest ehitusest, mõned hääled ja kõik. Aga mitte seekord, kondliga sõit lõppes üsna vara ja järsku ajas meid mingi mootorsaega mees taga. See oli räige! Karjudes võttis meil tükk aega aega, et aru saada, et peame jala edasi minema. Ümber olid trellid ja mootorsaega mees muudkui lähenes... Creepy as hell! Aga mulle meeldis :D Süda kloppis ja häälepaelad said treenimist.

Siis istusime natukene aega Tomi uues korteris, mis tegelikult oli totaalne seapesa ja ma juba pelgasin õhtust tagasiminekut, sest pidin seal ka magama. Tutvustasime neile Tanel Padarit ja Põhja-Tallinna. Ja kella 20ks läksime mu armsa Dana juurde. Tema oli minu parim sõbranna Mindenis. Elas täpselt üle tee, vahel nägin aknast, kuidas nad õdedega aias batuudi peal hüppasid. Temas on sellist armsat sinisilmsust ja ausust, mis ta mulle nii kalliks tegid. Dana noorim õde oli nii suureks kasvanud. Tema oli alles täitsa pisike, mäletan, kuidas ta enne magamaminekut alati väikese kommitaldrikuga magamistuppa läks. Naljakad mälestused :D

Selgus, et Dana, Basti, Tom, Jana ja Chantal omavahel enam eriti ei suhtlegi. Palju aega möödas ja elud on oma radu pidi käima hakanud. Seega polnud see õhtu ainult minu jaoks rõõmus jällenägemine, vaid pea kõigi nende jaoks. Chantal ja Basti, kes varem nagu sukk ja saabas, olid isegi suures tülis olnud ja sealsamas leppisid ära. Ilus õhtu :)

Dana oli igasuguste näkside ja jookide eest ka hoolitsenud ja Jana tõi makaronisalatit. Ajasime juttu, tegime pilte ja kuulasime muusikat.

Jana ja mina

Basti, mina, Chantal ja Tom

Triiiooo!

Basti, Tom ja Lukas (Dana noormees)

Veel üks trio!

Jana ja mina

Tom ja mina

Bastiga (Sebastian)

Mädels!

Õhtu viis meid edasi Musikbox'i, kus tantsisime ja saime baaris natukene erikohtlemist.

Internet-junkies

Kogu meie seltskond!

Trio võeti täies hiilguses omaks ja Merit ja Triin said isegi endale hüüdnimed, sest nende pärisnimed olid teiste jaoks liiga rasked. Merit - MJ ja Triin - Juice'i (või mis iganes see nimi oli, aga tundus nagu mahl inglise keeles) :D

Laupäeval käisime kõik koos hommikust söömas, neiud läksid peale seda rongiga tagasi Hannoveri ja üllatus-üllatus Primarki shoppama ja sealt õhtuks tagasi Göttingeni. Mina suundusin koos Chantaliga oma vahetuspere nüüdsesse uude koju. Nimelt kolisid nad 2 ja pool aastat tagasi maale. Uskumatu pisike kohake kuskil 40 minutilise sõidu kaugusel Mindenist. 

Nad peavad nüüd talli, kus neil elavad nende endi 4 hobust ja kuhu laupäeval toodi veel üks hobune juurde, kelle eest nemad siis hoolt kannavad. Lisaks on neil kuts nimega Janka ja 5 kiisut. 

Laupäev oli mõnus. Hea oli linnast eemal olla kohas, kus on rahu ja loodus ja maa. Inimesed olid tuttavad ja small-talk polnud vajalik, selline omamoodi puhkus.

Jankal oli miskipärast valus kõndida ja käisime Chantaliga koos temaga loomaarsti juures. Veel aitasin neil talli koristada ja uuele hobusele ruumi teha. Joachim vedas talveks taimi talli ja Beate rääkis, kuidas neil maal veel tihedam sotsiaalelu on, kui linnas elades üldse oli. Neil on seal väga aktiivne naabruskond ja pea iga õhtu kutsutakse kuskile külla. Väga armas :) Ma nägin, kuidas nad oma elu nii väga naudivad. See oli minu jaoks üllatus, et nad üldse maale kolisid, sest too aeg tundus mulle, et nad on väga linnainimesed. Loomaarmastust märkasin juba varem, sest nad pidasid loomapoodi nimega Fressnapf, millega siiani tegelevad. Aga inimestena olid nad nüüd palju rahulikumad, kunagine närvilisus oli kadunud.

Chantal jättis ka ülikooliõpingud pooleli ja töötab nüüd Fressnapfis ja kodus, et varsti oma ema töökoht üle võtta. Claire ei läinudki edasi ülikooli ja töötab samuti Fressnapfis. Pereäri kahel rindel. 

Naljakas juhtum ka. Jäime mõlemad Chantaliga diivanil magama, kui telekat vaatasime ja Claire'i koju ootasime. Ma ei saanud arugi, et magama olin jäänud ja üks hetk võpatasin üles. Claire seisis minu ees, väga hämmeldunud nägu peas - ma olin järsku üles ärganud ja midagi eesti keeles pomisenud :D 

Claire läks tol õhtul edasi pittu, aga meie Chantaliga otsustasime koju jääda, telekat vaadata ja niisama puhata.

Hommik oli ka mõnus. Sain kaua magada, ärkasin aeglaselt, käisin pesus, päike paistis. Hommikul lasti esimene hobune esmakordselt teistega kokku ja neil oli tarvis silma peal hoida. Siis sõime koos hommikust ja oligi aeg lahkuda. 

DJ-kiisu

Janka

Hommikul tundis Janka end juba paremini ja tegi oma tavapäraseid krutskeid :)

Üürike aeg, aga väga armas :)

Beate ja Joachim kutsusid mind jõuludeks enda juurde. Nii palju plaane juba jõuludeks tekkinud, peab nüüd välja mõtlema mida ja kuidas.

Täna käisin jälle jazztantsus, mis mulle hirmsasti meeldima on hakanud.

Meie tantsusaal.

Spordihoone esine :)

Õhtul oli koor. See oli sama kohutav, kui eelmistel kordadel, aga isegi ebameeldivam. Nimelt on meil seal üks neiu, kes meiega algusest peale hirmsasti suhelnud on. Ausalt-öeldes on meil Meritiga pidevalt tunne, nagu ta oleks paanikas. Talle meeldib hirmsasti jutustada, aga tema väljendus on aina enam üleolevamaks muutunud. Täna oli eriti ebameeldiv hetk, kui ta meile muudkui seletas, et me peame tähele panema, sest see on väga tähtis. Meie saime asjale hästi pihta, samal ajal, kui tema pidevalt uuris ja segaduses oli. Ühel hetkel ütles ta koorijuhatajale kõigi teiste ees valjusti, et ta mängiks ühe osa loost aeglaselt ette, et "need neiud siin aru saaksid". Sel hetkel viskas meil Meritiga juba üle. Ta suhtus meisse nagu väikestesse lastesse ja kui aru sai, et meile vist ei meeldi, siis hakkas hirmsasti pugema. Asi jätkus, kui ta käskis meil hoopis enda ja ühe teise neiu vahele istuda, sest muidu me ei saa aru. Seletas mulle, et istu siia, sest too tüdruk laulab väga hästi. Ütlesin talle natukene kurjemalt, et ma tean, siis ta küsis, kas ma olen vihane ja naeris. Rohkem me temaga suhelda ei soovinud.

Mul ei ole koorilaulu vastu midagi ja üldiselt on inimesed seal ka väga toredad, aga kogu laulude õppimine on väga kaootiline ja ka meie uus "sõber" ei ole just meeldiv. Pean mõtlema, kas tahangi veel sinna minna. Samas on minus tekkinud mingi tunne, et see on üks paras väljakutse ja just seepärast tahaks seal kõiki ebameeldivusi trotsides edasi käia. Njaa, mal schauen.

Homme on taas kool, mis tähendab, et nädal jookseb jälle mööda. Nädalalõpp tõotab tulla rahulik. Pean endale uued saapad ostma, sest kogu see niiskus siin kiskus saapa küljest talla lahti. 

Ja muidugi on laupäeval tulemas Encounteri mäng, kus saan seekord staabis kaasa lüüa :)

Kellel isu eestlaste iroonia, Göttingeni ja kolme neiu mõtete järele on, siis avasime kolme peale sellise väikese blogi nagu Göttingen Moments. Vaadake siit lähemalt: http://goettingenmoments.tumblr.com/

Soojad tervitused Eestisse!
Järgmiseni!

November, november..

Kuu aega läbi nagu joostes!

Neljapäev algas mul taas viipekeele teadmiste omandamisega. Suutsin end eelnevalt natukene närviliseks mõelda, sest õppejõud eelmine kord ütles, et eksamit siin ei tule ja kohalkäimist ta ka kontrollida ei saa, mis pani mind omakorda mõtlema, et kuidas ma siis üldse ainepunkte peaksin saama.. Peale tunde läksin oma murega tema juurde ja ta ütles, et ma lihtsalt igal tunnil märku annaks, et ma kohal ja aine lõpus kirjutab välja tunnistuse 3 EAP-le, mis on siis kohalkäimise eest. Kui lihtne! Ja see aine on siiani kõige huvitavam, ma jaksan kuulata ja mulle meeldib seal. :)

Peale kooli olime Triinuga tantsulised. Viimased päevad on ülikoolisportas nö. vabad trennid ja me otsustasime siis viimast võtta. Moderntants oli esimene ja no.. polnud päris see, mida me ette kujutasime. Rahustav küll, palju maas olemist, aga midagi jäi puudu. Kui ballett on puhttehniline tants, siis modern peaks olema selle vastand. Jätma nö. "locker" e. vaba mulje, aga selles on oma tehnika siiski sees ja vist pole päris minu maitse. Ja jazz jääb siis sinna kuskile vahele.

Hip-Hop oli kohe järgmine pooleteisetunnine treening samas saalis. Ja ma tundsin end nii naljakalt. Minul oli eelmise tunni riietus - liibukad ja jazzipapud ja pea kõigil teistel tossud, suured t-särgid ja dressipüksid. :D "Looked like jazz, felt like hip-hop." Aga mulle meeldis see trenn, asjalik ja hea treener, pulsi sai ka üles ja muusika oli hea :)

Vahepeal tekkiski dilemma, et mida siis valida, aga otsustasin jazzi kasuks siiski. Arvan, et võidan sealt enda jaoks võib-olla rohkem. 

Kogu nende trennide lõpuks on mu vasak jalg natuke järgi hakanud andma. Õnneks ainult reielihas. Põlv ei valuta, sellega on korras :) 

Reede algas väga kiirelt. Ilmus info, et viimane päev veel võimalus suusatripile registreerida. Ei mõelnud kordagi selle peale alguses väga tõsiselt, aga ma teadsin, et Triinul oli soov minna. Helistasin siis talle, unisena oli alles voodis, ja rääkisin, et 2 tundi veel aega registreerida. Ega unisena vist ei viitsigi väga mõelda, aga pärast kõnet selgus, et kõik on järsku väga huvitatud. Mul oli tarvis siis ruttu ema kätte saada, internetis teda polnud ja saatsin erinevatele inimestele kirja, et nad mu emale helistaksid ja ütleksid, et tütreke soovib rääkida. Lõpuks Raimo kaudu sain ta kätte. Ema oli ka muidugi meelitatud, et igasugused noormehed talle hommikotsa helistasid. :D Ja siis läks jooksmiseks, ruttu ZHG'sse, et end kirja panna. Nüüd oleme kirjas ja 16-18. jaanuar läheme mäele :)

Õhtul toimus Nerdcampuses, mis jääb minust veel kaugele edasi, suurem sügispidu. Otsustasime minu juures peoga algust teha, aga selgus, et meil oli nii huvitav, et edasi ei läinudki. Kella 3 paiku aga läksime laiali, sest järgmine päev ootas meid ekskursioon Piirimuuseumisse.

Laupäeval ajasime end vara üles.

Ekskursioon oli huvitav. Jah, päriselt ka! See toimus meile päris lähedal, aga sellegi poolest sõitsime läbi kolme liidumaa, mis ehk andis meile rohkem aimu piiridest kui sellistest. Muuseumi idee oli näidata inimestele, kuidas oli elu siis, kui Saksamaa oli jaotatud kaheks. Mis tunne teil oleks, kui Tartu kesklinna ilmuks üleöö suur müür või elektriga kindlustatud kõrge traataed ja teisele poole ei olegi enam üldse võimalik saada? Meie giidiks oli naisterahvas, kes just selle üle elas. Ta rääkis ausalt ja avatult. Ta käis siis alles koolis, oli kahekümnendates noor inimene, kui mõni kilomeeter tema kodust tekkis piir. Keerulised ajad, sest ega piirist valjult ei räägitud, piiri alguses isegi ei märgistatud. Kellelegi polnud päris selge, kus nad siis liikuda võivad, kus mitte. Nähti sõdureid, valvureid, piiriposte, aga kõik oli segane. Julmaks tegi asja ka see, et piirile asetati miinid. Lindude jaoks pandi miini juurde traat, et need linde ei surmaks. Miinid olid mõeldud inimestele ja nende surmamiseks. Rääkis ka loo, kuidas tema koolivend sealsamas elu lõpetas. Mõne aja pärast tekkis kindel piir, kõrge traataia ja elektriga. Vanemaks saades anti talle luba piiriäärsel alal liikuda. Tema oli idapoolel. Käis vahel piiri ääres jalutamas. "3 kilomeetrit eemal asuv küla oli minu jaoks kaugemal, kui Moskva." Ja kord piiri ääres jalutades nägi ta ekskursiooni gruppi, kes läänepoolelt oli toodud piiriäärde, et näidata, kuidas elu idapoolel on. "Siis ma sain aru, et olen nende jaoks lihtsalt nagu loom loomaaias. Vaatamisväärsus." 

"Ka meie elus olid peod ja tähistamised ja naeru ja rõõmu, aga tegelikult ei olnud meil vabadust oma endi elude üle otsustada."

Ja kuidas selle naise silmad särasid, kui ta rääkis, mis vabadus nüüd olemas on. Ta oli meie üle nii õnnelik,et elame maailmas, kus me võime kõikjale minna. Pani südamele, et me seda ikka mõistaks.

Tema jutt ja viis, kuidas ta rääkis, tegi kuidagi südame eriti härdaks. Ma ei ole varem kohtunud inimesega, kes midagi sellist on üleelanud. Eesti tragöödia - küüditamine- on vanem ja selleaegseid inimesi on raske veel kohata. See oli väga huvitav ja mõtlemapanev kogemus.

Edasi kõndisime muuseumis lihtsalt ringi ja hiljem nautisime Saksamaa maakohti. Hea oli linnast välja saada.

Enne muuseumi sõima lõunat ja külmetasime väljas. Olenemata sellest, et ilm oli kohutav, me ise olime tohutult vähe maganud, oli meil tuju ikkagi hea. Nende Mädelsitega ongi raske end halvasti koos tunda. Mõtlesin isegi, et peaks koguaeg märkmiku kaasas kandma, et kogu see kuld, mis meie suudest koos välja tuleb, kirja saaks :D

"Ma tahaks ka Fausti osta. Tahan nii lahe nagu Kerttu olla."
"Miks need osad puud kõrgemad on? Kas nad on mäe otsas v?"

Originaalpiir

Trotsisime külma ja olime veidrad

Tollal kasutusel olnud masinad, mis piiri valvasid

Endiselt põhipoos. Mu käed pole kunagi pikemad tundunud. Ilmselt moderntantsust, kus pidime käsi maas venitama.. Läksin liiale.

Kas Saksamaa on tõesti niiiiii ilus vä!?!

Romantiline paremal..

Oli küll :)

Nii külm oli..

Kõndisime lõunasöögi poole..

Kui me reisilt tagasi jõudsime, tegime kõik mõned puhketunnis ja siis tulid neiud minule külla. Halloweeni pidu ja me mõtlesime, et peame end ka kostümeerima/meikime/mukkima. Triinu jaoks oli see esimene Halloween üldse. 

Pidu toimus neljandal korrusel peoruumis, mida üldiselt ka tasuta kasutada on võimalik, näiteks sünnipäevade või muu jaoks. Pea kõik inimesed olid kostümeeritud ja see oli väga lahe. Ruumis oli neoonvalgus ja igasugused asjakohased kaunistused. Triinu belglasest naabril olid külas kaks tema sõpra, kes ka meiega liitusid.

3 belglast ja minu Mädelsid.

Oioi..

Pidu ise oli päris vahva, aga ma loodan, et kunagi rohkem minu ühikas midagi sellist ei toimu :D Hommikul haises ja kleepus iga viimane kui sentimeeter koridorist ja treppidest. See oli päris jube.. Nüüdseks, kaks päeva hiljem, on enam-vähem asi taastunud.

Nukud!

Vaadake seda helendavat lipsu, mitte seda soga seal põrandal.. ^^

Pühapäev oli hea rahulik. Pesin kaks masinatäit pesu, võtsin tolmuimejaga põranda üle, nautisin rahu ja vaikust ja üksinda olemist, rääkisin kodustega ja kuna olin unustanud endale süüa osta ja pühapäeval poed kinni, siis käisin Triinuga Burger Kingis.

Õhtul hilja jõudis külmetus minuni, hellad neerud andsid pisut tunda ja mässisin end oma punase pleedi sisse ja hängisin kaua.

Veel natuke pärleid:

Smile!

Valge šokolaadi Macchiato - YUM!

Kui keegi Göttingenis doktorikraadi saab, toimetatakse ta niiviisi Gänseliesl'i kuju juurde, kus ta kuju otsa ronima peab ja pronksist tüdrukut suudlema. :)

Täna algas spordikursustele registreerimine, aga leht on täiesti maas ja eks ma siis ootan. Ilmselt jääb koor täna ära ja jazzi peale veel mõtlen. Tahan end soojas hoida. Poodi peab siiski minema, muidu jääb üks neiu siin nälga.

Täna on ka Tartu Reforminoorte juhatusse kandideerimise tähtaeg. Jõuab, jõuab! :)

Olge tublid!

Järgmiseni!