November, november..

Kuu aega läbi nagu joostes!

Neljapäev algas mul taas viipekeele teadmiste omandamisega. Suutsin end eelnevalt natukene närviliseks mõelda, sest õppejõud eelmine kord ütles, et eksamit siin ei tule ja kohalkäimist ta ka kontrollida ei saa, mis pani mind omakorda mõtlema, et kuidas ma siis üldse ainepunkte peaksin saama.. Peale tunde läksin oma murega tema juurde ja ta ütles, et ma lihtsalt igal tunnil märku annaks, et ma kohal ja aine lõpus kirjutab välja tunnistuse 3 EAP-le, mis on siis kohalkäimise eest. Kui lihtne! Ja see aine on siiani kõige huvitavam, ma jaksan kuulata ja mulle meeldib seal. :)

Peale kooli olime Triinuga tantsulised. Viimased päevad on ülikoolisportas nö. vabad trennid ja me otsustasime siis viimast võtta. Moderntants oli esimene ja no.. polnud päris see, mida me ette kujutasime. Rahustav küll, palju maas olemist, aga midagi jäi puudu. Kui ballett on puhttehniline tants, siis modern peaks olema selle vastand. Jätma nö. "locker" e. vaba mulje, aga selles on oma tehnika siiski sees ja vist pole päris minu maitse. Ja jazz jääb siis sinna kuskile vahele.

Hip-Hop oli kohe järgmine pooleteisetunnine treening samas saalis. Ja ma tundsin end nii naljakalt. Minul oli eelmise tunni riietus - liibukad ja jazzipapud ja pea kõigil teistel tossud, suured t-särgid ja dressipüksid. :D "Looked like jazz, felt like hip-hop." Aga mulle meeldis see trenn, asjalik ja hea treener, pulsi sai ka üles ja muusika oli hea :)

Vahepeal tekkiski dilemma, et mida siis valida, aga otsustasin jazzi kasuks siiski. Arvan, et võidan sealt enda jaoks võib-olla rohkem. 

Kogu nende trennide lõpuks on mu vasak jalg natuke järgi hakanud andma. Õnneks ainult reielihas. Põlv ei valuta, sellega on korras :) 

Reede algas väga kiirelt. Ilmus info, et viimane päev veel võimalus suusatripile registreerida. Ei mõelnud kordagi selle peale alguses väga tõsiselt, aga ma teadsin, et Triinul oli soov minna. Helistasin siis talle, unisena oli alles voodis, ja rääkisin, et 2 tundi veel aega registreerida. Ega unisena vist ei viitsigi väga mõelda, aga pärast kõnet selgus, et kõik on järsku väga huvitatud. Mul oli tarvis siis ruttu ema kätte saada, internetis teda polnud ja saatsin erinevatele inimestele kirja, et nad mu emale helistaksid ja ütleksid, et tütreke soovib rääkida. Lõpuks Raimo kaudu sain ta kätte. Ema oli ka muidugi meelitatud, et igasugused noormehed talle hommikotsa helistasid. :D Ja siis läks jooksmiseks, ruttu ZHG'sse, et end kirja panna. Nüüd oleme kirjas ja 16-18. jaanuar läheme mäele :)

Õhtul toimus Nerdcampuses, mis jääb minust veel kaugele edasi, suurem sügispidu. Otsustasime minu juures peoga algust teha, aga selgus, et meil oli nii huvitav, et edasi ei läinudki. Kella 3 paiku aga läksime laiali, sest järgmine päev ootas meid ekskursioon Piirimuuseumisse.

Laupäeval ajasime end vara üles.

Ekskursioon oli huvitav. Jah, päriselt ka! See toimus meile päris lähedal, aga sellegi poolest sõitsime läbi kolme liidumaa, mis ehk andis meile rohkem aimu piiridest kui sellistest. Muuseumi idee oli näidata inimestele, kuidas oli elu siis, kui Saksamaa oli jaotatud kaheks. Mis tunne teil oleks, kui Tartu kesklinna ilmuks üleöö suur müür või elektriga kindlustatud kõrge traataed ja teisele poole ei olegi enam üldse võimalik saada? Meie giidiks oli naisterahvas, kes just selle üle elas. Ta rääkis ausalt ja avatult. Ta käis siis alles koolis, oli kahekümnendates noor inimene, kui mõni kilomeeter tema kodust tekkis piir. Keerulised ajad, sest ega piirist valjult ei räägitud, piiri alguses isegi ei märgistatud. Kellelegi polnud päris selge, kus nad siis liikuda võivad, kus mitte. Nähti sõdureid, valvureid, piiriposte, aga kõik oli segane. Julmaks tegi asja ka see, et piirile asetati miinid. Lindude jaoks pandi miini juurde traat, et need linde ei surmaks. Miinid olid mõeldud inimestele ja nende surmamiseks. Rääkis ka loo, kuidas tema koolivend sealsamas elu lõpetas. Mõne aja pärast tekkis kindel piir, kõrge traataia ja elektriga. Vanemaks saades anti talle luba piiriäärsel alal liikuda. Tema oli idapoolel. Käis vahel piiri ääres jalutamas. "3 kilomeetrit eemal asuv küla oli minu jaoks kaugemal, kui Moskva." Ja kord piiri ääres jalutades nägi ta ekskursiooni gruppi, kes läänepoolelt oli toodud piiriäärde, et näidata, kuidas elu idapoolel on. "Siis ma sain aru, et olen nende jaoks lihtsalt nagu loom loomaaias. Vaatamisväärsus." 

"Ka meie elus olid peod ja tähistamised ja naeru ja rõõmu, aga tegelikult ei olnud meil vabadust oma endi elude üle otsustada."

Ja kuidas selle naise silmad särasid, kui ta rääkis, mis vabadus nüüd olemas on. Ta oli meie üle nii õnnelik,et elame maailmas, kus me võime kõikjale minna. Pani südamele, et me seda ikka mõistaks.

Tema jutt ja viis, kuidas ta rääkis, tegi kuidagi südame eriti härdaks. Ma ei ole varem kohtunud inimesega, kes midagi sellist on üleelanud. Eesti tragöödia - küüditamine- on vanem ja selleaegseid inimesi on raske veel kohata. See oli väga huvitav ja mõtlemapanev kogemus.

Edasi kõndisime muuseumis lihtsalt ringi ja hiljem nautisime Saksamaa maakohti. Hea oli linnast välja saada.

Enne muuseumi sõima lõunat ja külmetasime väljas. Olenemata sellest, et ilm oli kohutav, me ise olime tohutult vähe maganud, oli meil tuju ikkagi hea. Nende Mädelsitega ongi raske end halvasti koos tunda. Mõtlesin isegi, et peaks koguaeg märkmiku kaasas kandma, et kogu see kuld, mis meie suudest koos välja tuleb, kirja saaks :D

"Ma tahaks ka Fausti osta. Tahan nii lahe nagu Kerttu olla."
"Miks need osad puud kõrgemad on? Kas nad on mäe otsas v?"

Originaalpiir

Trotsisime külma ja olime veidrad

Tollal kasutusel olnud masinad, mis piiri valvasid

Endiselt põhipoos. Mu käed pole kunagi pikemad tundunud. Ilmselt moderntantsust, kus pidime käsi maas venitama.. Läksin liiale.

Kas Saksamaa on tõesti niiiiii ilus vä!?!

Romantiline paremal..

Oli küll :)

Nii külm oli..

Kõndisime lõunasöögi poole..

Kui me reisilt tagasi jõudsime, tegime kõik mõned puhketunnis ja siis tulid neiud minule külla. Halloweeni pidu ja me mõtlesime, et peame end ka kostümeerima/meikime/mukkima. Triinu jaoks oli see esimene Halloween üldse. 

Pidu toimus neljandal korrusel peoruumis, mida üldiselt ka tasuta kasutada on võimalik, näiteks sünnipäevade või muu jaoks. Pea kõik inimesed olid kostümeeritud ja see oli väga lahe. Ruumis oli neoonvalgus ja igasugused asjakohased kaunistused. Triinu belglasest naabril olid külas kaks tema sõpra, kes ka meiega liitusid.

3 belglast ja minu Mädelsid.

Oioi..

Pidu ise oli päris vahva, aga ma loodan, et kunagi rohkem minu ühikas midagi sellist ei toimu :D Hommikul haises ja kleepus iga viimane kui sentimeeter koridorist ja treppidest. See oli päris jube.. Nüüdseks, kaks päeva hiljem, on enam-vähem asi taastunud.

Nukud!

Vaadake seda helendavat lipsu, mitte seda soga seal põrandal.. ^^

Pühapäev oli hea rahulik. Pesin kaks masinatäit pesu, võtsin tolmuimejaga põranda üle, nautisin rahu ja vaikust ja üksinda olemist, rääkisin kodustega ja kuna olin unustanud endale süüa osta ja pühapäeval poed kinni, siis käisin Triinuga Burger Kingis.

Õhtul hilja jõudis külmetus minuni, hellad neerud andsid pisut tunda ja mässisin end oma punase pleedi sisse ja hängisin kaua.

Veel natuke pärleid:

Smile!

Valge šokolaadi Macchiato - YUM!

Kui keegi Göttingenis doktorikraadi saab, toimetatakse ta niiviisi Gänseliesl'i kuju juurde, kus ta kuju otsa ronima peab ja pronksist tüdrukut suudlema. :)

Täna algas spordikursustele registreerimine, aga leht on täiesti maas ja eks ma siis ootan. Ilmselt jääb koor täna ära ja jazzi peale veel mõtlen. Tahan end soojas hoida. Poodi peab siiski minema, muidu jääb üks neiu siin nälga.

Täna on ka Tartu Reforminoorte juhatusse kandideerimise tähtaeg. Jõuab, jõuab! :)

Olge tublid!

Järgmiseni!